„Enne lõppu“ peategelane ja minajutustaja Katrina kuulub ühte neist neljast tüübist (INFJ). Tal on kõik sellele tüübile omased iseloomujooned. Julgen arvata, et ta ka mõtleb sellele tüübile omaselt. Ilma selle teooriata oleksin ma ilmselt intuitiivselt samuti üsna sarnase tulemuse saanud, aga nüüd on asi minu jaoks kuidagi kindlam ja põhjendatum. (Eriti, kuna testide põhjal on mul endal veidi erinev nelja tähe kombinatsioon.)

Mis mind veel innustas?

Mind siiralt huvitas see klass. Kui esialgu olid ainult nimed ja hüüdnimed, siis läbi Katrina mälestuste ja päevasündmuste kujunesid karakterid. Mind huvitas, kuidas nad räägivad ja kirjutavad, - millist slängi kasutavad. Huvitas, millised on suhted omavahel ja õpetajatega. Mind huvitas, kellel ja millel nad lasksid end mõjutada ning mis neile meeldis. Kuulasin kirjutamise ajal väsimatult muusikat, mõnd bändi või lugu on ka tekstis märgitud. Mulle reeglina meeldib neid lugusid kuulata, mida autorid (sageli Nick Hornby ja David Mitchell) tekstis mainivad. See on justkui lisadimensioon, mis loob lugemise ajal meeleolu.

Püüdsin tabada Katrina ja ta klassikaaslaste meeleolusid ning hirme. Ilmselt korduvad mõned asjad ajast aega. Just meeleolude tabamise mõttes oli see minu jaoks justkui tagasiränd ajas. - Muus osas mitte. Katrina klass on paljuski väga erinev sellest klassist, kus mina õppisin.

Lugu

Ma ei pea erinevaid raamatuid lugedes (või siis kirjutades) sündmuste ahelat või lugu sugugi mitte kõige tähtsamaks, ja ka sel korral ei olnud lugu minu jaoks peaaegu lõpuni välja päriselt välja mõeldud. Nädal enne käsikirja konkursile esitamist kirjutasin lõpu ümber ja alles siis said sissejuhatavad laused (Lõpus on kõik hästi. Kui kõik pole hästi, siis pole see lõpp) oma mõtte.

 

Lõik raamatust:

Väljas oli umbes kakskümmend kaheksa kraadi varjus, paksust kivist vana söökla seinad hoidsid ruumi mõnusalt jaheda. Minu ees kardemonilõhnalises saalis seisis kaks-kolm inimest, kui mu uimasusest tungis läbi tuttav suitsune hääl. Olukord oli ebatõenäoline. Oli täiesti mõeldamatu, et selle hääle omanik oleks seal kuskil mu seljataga olnud, või et kellelgi teisel oleks olnud täpselt samasugune hääl. Katrina, sa kujutad asju ette, oled selline unistaja, ja mis veelgi hullem, sa petab end. Igatahes piisas vaid Andre kaheldavast kohalolust, et mu funktsioonid lühisesse ajada. Kuiv kurk. Niisked käed. Kiired hingetõmbed. Silmade pilgutamine peaaegu lakanud. Selja taha ei julgenud ma muidugi vaadata. Olin lihtsalt üks suur kõrv.

Müüja askeldas, ise üleni lahke, päevitunud ja kahe jalaga maa peal. „Teile?“ küsis ta valjusti ja vaatas mind ootusärevalt.

Mina polnud veel ühtki mõtestatud pilku lettide ja riiulite poole heitnud. Pärast liiga pikka mõttepausi sosistasin: „Üks rummikook.“

„Ütlesid sa rummikook?“ Müüja kiikas segaduses külmleti poole. „Aga meil pole ju.“

„Ei. Muidugi. Ma tahtsin öelda üks võiroos.“

Hääl, mida ma Andre omaks pidasin, oli selleks hetkeks vaikinud. Müüja krabistas vilunult pakkepaberiga, kassaaparaadi rahasahtel põrkas lahti ja klõpsas kinni. Süda peksis. Üks osa minust soovis, et ta oleks seal, et see ikkagi oleks tema, ja teine, mind säästvam osa, soovis, et teda seal poleks. Ma pidin end nüüd ümber pöörama ja tegema jalgadega midagi, mida nimetatakse astumiseks. Parem-vasak, parem-vasak, pilk kinnitatud rihmikutele. See oli ainus võimalus, ma ei saanud sinna leti ette seisma jääda. Uks paiknes sabas seisvate inimeste suhtes umbes neljakümne viie kraadise nurga all. Muidugi huvitas mind, kas see ikka oli Andre või mitte. Muidugi huvitas! Samas, kui tihti inimesed lõpuks üldse märkavad, kellest nad mööduvad? Ütlesin endale, et nad ei märka suurt midagi ega kedagi. Täpselt nagu mina – olen nagu tavaliselt hajameelne-hajameelne-hajameelne.

„Katrina? Sina?“

Hääl kõlas just sedaviisi, nagu oleksin ma meeldiv üllatus. Andre nõksas peaga ettepoole. Puudus veel, et ta oleks ka kummardanud justnagu mõni eelmise sajandi härrasmees. Ta oli päevitunud. Ta särgil polnud ühtegi kirja, ei midagi, mis oleks ta olekut tõlkinud. Heledad püksid, suured varbad sandaalide sees sissepoole hoidmas, tumedad udemed käsivartel. Silmad ... Samal hetkel, kui sain kinnituse ta tavapärasele täiuslikkusele, tajusin enda puudulikkust. Mu valgete täppidega kollane suvekleit oli rindade kohalt liiga ümber. Vandusin kiirkorras oma laiskust, ma polnud juba viis päeva juukseid pesnud.

„Oeh ... Hei!“ Mina, jah. Punastasin, naeratasin ja olin nii võimatult totter kui üldse võimalik.

„Mis teed siin?“ küsis Andre.

„Aa, mu vanaema elab siinsamas lähedal, ja ma nagu käin siin ...“

„Rummikooke ostmas,“ lõpetas tema ja naeratas.

Mina naersin. „Aga sina? Mis sina siin teed?“

„Lihtsalt niisama, läbisõidul.“

Ta oli järjekorrast välja astunud. Ilmselt olid need ta ema ja isa, kes parasjagu näpuga pirukate poole osutasid ja omavahel nõu pidasid.

„Kuidas suvi?“ küsisin mina.

„Ah, eriti midagi, alles jõudsin Eestisse tagasi.“

Ooh, arusaadav. Väljaspool Eestit on ju suved päris mõttetud. Tegin pingutusi, et näha normaalsem välja, kui see tegelikult võimalik oli. Tema ütles samal ajal isale: „Ma tahaks neli võiroosi.“ Minult küsis: „On need ikka head?“

Mängisin ebaselgel põhjusel võhikut. „Ma ei tea tegelikult.“

„Ma mõtlesin, et sa ... Ah, pole oluline.“ Ta tegi kiire ülemineku. „Täna õhtul näen juba Alti. Peaks midagi ette võtma.“

See oli hea võimalus Alti tervitada. „Tervita siis teda.“

Kohe seejärel tegin ma mõistusevastase ja samas mulle nii omase liigutuse, nagu peaksin edasi liikuma hakkama, et jõuda võimalikult kiiresti vanaema raamatute, kineskoobiga teleka, võrkkiige ja rohtukasvanud peenarde juurde.

„Sul on kiire, jah?“ ütles ta mu liigutust märgates.

Kas ma kuulsin tõesti kahetsusenooti?

„Pisut,“ vastasin mina selg ees eemale nihkudes.

„Head suve jätku siis. Varsti näeme.“

„Jaah.“ Tegin kahetseva näo ja ütlesin: „Jälle kooli.“

„Tšau.“

Uks mütsatas kinni. Liikusin nii kiiresti, kui ilma jooksma hakkamata edasi liikuda on võimalik. Jalakäijate sillale. Adrenaliinipuhang oli muutnud mu hingamise kergeks ja kiireks. See oli kirjeldamatu, mida ma seal vee poole kummardades tundsin, sest seda ei saa kirjeldada. Kui sa tead, siis sa tead. Siis sa mõistad, kuidas kogu maailma lakkab su õnnetunde kõrval olemast, on tema ja oled sina oma hüplevate mäslevate mõtetega, peksleva südame ja higiste peopesadega. Mäletan, et tahtsin nutta ja naerda, tahtsin uidata läbi kastese rohu; tahtsin kõige üle järele mõelda ‒ umbes kakssada korda – ja vormida lause, võib-olla isegi kaks; ma tahtsin tõusta justkui droon enese kohale, et teada saada, milline ma kõrgemalt vaadates välja paistan; ma tahtsin videvikus oma peegelpilti silmitseda ja mõistatada, milline ma tema arvates olen; ma tahtsin, et juba homme oleks esimene september; ma tahtsin, et kohe juhtuks uus ime.