Vihmasaatjad

 

Debüütromaan.

Ilmus 2012. aastal kirjastuses Tänapäev.

Kujundanud Angelika Schneider.

 

Raamatu tagakaanelt:

Ministeerium ja ülikool – linn ja maa – valikuvõimalused ja nende puudumine. Lugeja ees on kaks peaaegu paralleelselt kulgevat elu ja peategelaste võimetus selles elus ettetulevaid vastikuid stsenaariumeid vältida. Ühelt poolt on see lugu üksindusest, töötusest ja depressioonist. Teiselt poolt on see aga lugu seotusest, sõprusest ja võimalusest oma elumustreid muuta.

~

Joonas hõõrus silmi ja kahetses, et ta polnud praami peal kohvi võtnud. Väsinud silmadele paistsid möödavilksatavad tuled laialivalguvad ja hägusad. Näis, nagu veaks tuul nende valgusvihud veidralt kõveraks – või tegid seda kojamehed, mis vihmalainelise klaasi taga tulutult vehklesid? Üks kõrge liinibuss tõmbas ilmselt tugeva küljetuule tõttu tee äärde. Sadama poole kihutajaid oli sellel hilisel õhtutunnil vähe ja ka Joonase taga ning ees olid vaid mõned autod. Üksik tume Audi, kes tast Väikse väina tammi peal vähemalt saja kahekümnega mööda kihutas, pani ta vihaselt hambaid krigistama. Tuju keerutas ümbritsevast atmosfäärist madalama õhurõhuga. Ta oli telefoni dekanaati unustanud ja kui ta viimaks seda märkas ja tagasi sõitis, ei pääsenud ta enam sisse.

„Nüüd nad muidugi kõik helistavad ja see telefon huilgab seal või on otsad andnud. Nora muretseb… kuradi jama.“

Selle pika sõidu jooksul oli ta jõudnud mõelda. Talle näis nüüd, et kõik teed, mida mööda ta oma elu jooksul oli astunud, olid ta siia tagasi toonud. See ei olnud uus mõte ja võib-olla oli see pigem tunne kui mõte. Kohalejõudmise tunne. Kohalejõudmise mõte. Ta oli pidanud selle ringi ära tegema. Ta uskus end kindlalt teadvat, et nüüd on ta leidnud selle, mida oli alati otsinud ja kuhu alati teel olnud. Nagu läätsele langevad kiired koondus kõik Nora ja selle pisikese müksava tüdrukukese juures. Absoluutselt koonduv sündmuste jada või nagu parve kogunenud rändlinnud, kus iga lind tähistas elatud päeva, jäi seljataha. Ta pidi selle ringi ära tegema, et mõista ja ära tunda – et saada osa maailmast, kus tahetakse seda, mida saadakse, ja vahel ka saadakse seda, mida tahetakse.

Võib-olla oli see ring olnud isegi pikem, kui see üks elu, mida ta ositi mäletas. Vastassuunast lähenes täistuledega auto. Joonas vilgutas, aga see ei teinud märkamagi. Poolenisti pimestatuna märkas ta tee ääres hääletajat, veidras vanaaegses riietuses naist, kes autolaternate valguses meenutas talle millegi poolest Norat. Ta vajutas kogu jõust piduripedaalile. Samal hetkel kihutas vastassuunast täistuledega lähenev auto ta eest läbi.

Krigiseva pidurdusteekonna lõpus nõksatas Joonase auto seisma. Ta vaatas vihmalaines vonklevaid pikki valgusetriipe ja autot, mis sekundi pärast ta teekonna võib-olla jäädavalt katki oleks lõiganud. Silmad ei pilkunud. Möödus mõni minut. Aju töötles silma võrkkestale langevaid valgusekiiri ja siis meenus talle hääletaja. Ta ronis värisevatel jalgadel autost välja ja hüüdis üle tormituule vingumise: „Kuhu te jäite? Kus te olete?“

Hääletajat polnud kuskil näha, aga põllul peatunud autost ukerdas välja noorepoolne mees, kes hüüdis: „Ma tulen kohe.“ Tuul rebis nende juukseid ja vihm peksis vastu nägusid. Joonas põrnitses mehele otsa ja karjus peaaegu vihaselt üle tormituule: „Jäite magama või?“

„Vist jah,“ vastas see värisevate kätega suitsu otsides. Ta pakkus pakki Joonase poole ja siis kükitasid nad maha, tõmbasid joped üle pea, et suitsu õhukest paberit tuule ja vihma eest kaitsta, ning tõmbasid niiviisi, üksteist nägemata, nagu rahupiipu tehes, tubakat oma ehmunud kopsudesse. Kui nad lõpetasid, küsis mees: „Aga miks teie peatusite?“

Joonas ei vastanud. Istus veidralt naeratades autosse ja pobises: „Tõepoolest – miks ma peatusin?“ Ta pani autole hääled sisse ja sõitis. Sõitis mööda tontlikult pimedast Kuressaarest, mööda Mändjalast, Tehumardist, Tiirimetsast, Toomalõukast, Lõmalast – koju.

 

Tunnustus:

2012kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse võitja

 

Teised kirjutavad:

 

Create Your Own Website With Webador