"Hanna ja Aleksi lood. Kevad ja suvi"

Illustreerinud Kadri Ilves.

Raamat ilmus 2012. aastal kirjastuses Tänapäev.

 

Hanna ja Aleks on õde ja vend. Nad on nutikad ja hea fantaasiaga lapsed ning nendega juhtub alatasa midagi. Suve veedavad nad Saaremaal, vanaema ja vanaisa juures. Aleks võitleb seal hanedega ja võistleb grossipargis. Hanna helistab haldjatelefonile ja sööb lasteaias nii palju viie õielehega sireliõisi, et saab kõhuvalu. Koos mõtlevad nad lugusid välja ja leiavad mere äärest aardelaeka.

~

Hanna ja Aleksi vanavanaisa käis kunagi Eesti vabaduse eest võitlemas ja autasuks vapruse eest kingiti talle päris suur maatükk mere kaldal. Vanavanaisa oli tubli ja osav mees ning ehitas sellele maatükile kadakate ja sarapuude vahele maja. Sellesama maja, kus nüüd vanaema ja vanaisa elasid. Aga ammu enne seda, kui vanavanaisa sündis, oli nendel maadel sündinud kuulus meresõitaja Fabian Bellingshausen. Fabiani isa oli seal mõisnik, aga kahjuks ei oska ma teile öelda, kas ta oli ka hea mõisnik.

Igatahes seisid nüüd nende kaugete aegade mälestuseks üsna elumaja lähedal enam kui 300 aastat vana hoone, kus talvel elasid vanaema ja vanaisa lambad. Selle lambalauda tagune kivine plats oli Hanna ja Aleksi parim mängupaik.

Te ehk tahate teada, miks?

Esiteks, see koht oli vanaema ja vanaisa silma alt pisut ära.

Teiseks, seal kasvasid põldmarjad, muulukad ja vanad õunapuud.

Kolmandaks (mis on kõige olulisem), lagunenud kiviaia kõrval oli külili suur ilma põhja ja kaaneta metallist tünn.

See oli täiesti fantastiline tünn, mis vetrus nagu hobune, kui selle peal istuti, ja kõikus nagu laev, kui sinna sisse mindi. Tünn oli päris kõrge. Hanna mäletas, et oli mõni suvi tagasi, nii umbes kolmeaastaselt, selle sees püsti seisnud.

Vanaisa oli selle tünni kunagi teha lasknud, aga tegemine jäi pooleli. Oli sellest siis plaanis teha hiiglaslik koduõlletünn või oli vanaisal mõte sellega pesuvett soojendada või veel midagi praktilist teha – seda lapsed ei teadnud ja see neid ei huvitanudki. Tünn oli just sellisena, nagu ta oli, parim koht kauboi- ja laevahukumängudeks, aga vahel ka üksildasteks kodu- ja kalapüügimängudeks.

Sellel päeval, millest mina jutustan, oli see tünn uhke mereröövlilaev. Tünni põhja ehk siis kapteni kajutisse oli laotatud vana vaip ja tünni ette maa sisse olid torgatud šašlõkivardad. Šašlõkivardad olid loomulikult mereröövlite mõõgad, aga neid võitluses ei kasutatud. Vanaema reegel number üks oli – viga ei tohi üksteisele teha.

Tünni katus (kui nii saab öelda) oli laeva tekk ja seal istus Hanna, sest tema kord oli vahis olla. Ta nägi väga metsik välja. Ümber tema pea oli seotud üks vanaema tume pearätik, mis sobis suurepäraselt, sest roosad roosid ja sinised meelespead olid ainult alumises ääres ega torganud silma. Vöö ümber oli keerutatud pikk peenike köis, mille vahele oli torgatud kaks Aleksi mängupüssi.

 

Tunnustus:

2012 – Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev korraldatud lastejutuvõistluse "Minu esimene raamat" äramärgitud töö

 

Teosed kirjutavad: https://lambrine.wordpress.com/2015/05/08/lasteraamatud-kevadest/