Illustreeris Sirly Oder

Ilmus 2020. aastal kirjastuses Tänapäev.

Lehekülgede arv 176

 

Raamatu tagakaanele on kirjutatud:

Minu nimi on Lenna. Ma saan varsti kaheksa-aastaseks. Minu parimad sõbrannad on Mirtel, Emma ja Saskia. Oleme kogu aeg ninapidi koos, seepärast kutsub Mirteli ema meid õdedeks. Ta naerab ja ütleb näiteks nii: „Noh, Lenna, kus on su õed Saskia ja Emma? Kell on juba pool üheksa hommikul ja ma pole neid veel näinudki.”

Me kõik elame Õnnekaare tänaval. Täpselt nagu ka Marti, Oskar ja Siim. Poisid kutsuvad end Vimkavendadeks. Aga meie oleme ka vimkade alal andekad.

Õnnekaare tänava lapsed elavad lõbusat elu. Nad korraldavad aiapidusid, on putukapäästjad ja konnafarmerid. Nad müüvad kirsse ja ronivad Nõiamaja aknast sisse. Vahel on nad kodus abiks ning vahel mitte eriti. Iga päev toob midagi põnevat ja toredat.

~

Siis võtsime sokid jalast ära, nuusutasime ja tuulutasime neid. Vahel peab seda tegema, ‒ ma mõtlen sokid jalast ära võtma,
eriti kui suvel sooja ilmaga kummikutega käia.

„Teate, mis? Peaksime neile niinimetatud Vimkavendadele jälle mingi vimka tegema,” ütles Saskia, kui me sokkide tuulutamisest tüdinesime. „Nad on ikka liiga ülbeks läinud.”

„Peaks jah. Nad arvavad vist, et ainult nemad oskavad vimkasid teha,” lisasin mina.

„Kahju, et me enam telgis ei maga,” kahetses Emma.

„Peaksime midagi muud tegema. Telgi raputamine ei ehmatanud neid enam niikuinii.”

„Esimesel ja teisel ööl olid nad päris ehmunud,” vaidlesin mina Saskiale vastu.

„Aga kolmandal ööl mitte.”

„Mis oleks, kui kleebiksime pika lati otsa ühe koleda näo ja liigutaksime seda Siimu akna taga?” pakkus Emma.

„Ha-ha!” naeris Mirtel. „Aga mis oleks, kui sokutaksime Siimu postkasti kirja. Midagi sellist, et saame kokku siis ja seal. Alla kirjutaksime: „Sinu lõhna suur austaja, Pahavaim!”

„Jah! Kirjutame: „Tule keskööl kolme tee risti juurde ja vaata, et sa tulemata ei jäta, sest muidu ma tulen sulle ise järele,” täiendasin mina.

Naersime ja meil olid kõhud kole täis. Kõik võileivad, moosipallid ja küpsised olid otsas. Minu arvates on piknikutega selline lugu, et kui toit on otsas, kaotab see lina peal istumine justkui mõtte. Pakkisime ikka veel vimkaplaane tehes oma kraami kokku ning suundusime koha poole, kuhu olime jätnud oma jalgrattad.

 

Tunnustus:

2019 – Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev korraldatud lastejutuvõistluse "Minu esimene raamat" äramärgitud töö