"Hopspelleri amulett I. Kõrvetav puudutus"

 

Illustreerinud Joonas Sildre.

9 - 13 aastastele.

Ilmus 2018. aastal kirjastuses Tänapäev.

 

Mõisapreili Piibe Pauliine, keda sõbrad Pipaks kutsuvad, tema parim sõber Mattis ja vabrikandi poeg Egon on üsna seiklusjanuline seltskond. Kui Hopspelleri mõisaproua Katariine sünnipäevapeole saabub tsirkusetrupp Eccellente ja Pipa mustkunstniku etteastes osalema kutsutakse, avastab ta lava tagant mõisast varastatud hõbenõud ja kalliskivid. Pipa, Mattis ja Egon peidavad end tsirkusevankri kolikasti ja põgenevad mõisast koos tsirkusetrupiga. Alguse saab seiklus, kus laste elu on tõsiselt ohus. Lõpuks näib, et neid võibki päästa vaid ime.

Tegemist on lastepõnevikuga, mille tegevus toimub 20. sajandi alguses. Jalgrattad ja fotoaparaadid olid sel ajal veel suhteliselt värsked leiutised, rääkimata siis kinost, esimestest autodest ja elektrivalgusest. Ajalooline õhustik on omaette boonus, mis aitab lapsi ehk edaspidi isegi ajalootundides. 

~

Pipa pigistas jooksu pealt juustest vihmavett välja, ta kleit oli räbaldunud ja reetis vaevu oma algset värvi, valgetest atlaskingadest olid alles vaid ribad, kuid mingi salapärane jõud hoidis neid veel koos. Mattis nägi aga enam kui eales varem teeröövli moodi välja: märg tukk kleepus ta laubale, tumedad silmad välkusid hädaohtu otsides ringi. Imelik, et nad suutsid ikka veel joosta – väsimus näis olevat miski, mida sai soovi korral edasi lükata. Igatahes olid nad selle tunde veel vähemalt tunniks edasi lükanud. Kui politsei tegutsema hakkab, siis saavad nad puhata. Praegu aga riskisid nad teel joosta ja võib-olla oli see isegi mõistlik otsus, sest seal said nad vaikselt liikuda, valvel olla ja kuulatada, seevastu metsaäärses võsas ragistades poleks nad midagi kuulnud.

Umbes neli kilomeetrit hiljem jõudis tee metsa vahelt välja. Seal roomas udu orgu pidi üle hundinuiade, tarnade ja konnarohu ning jäi siis vesise heinamaa kohale kükitama. Teisel pool heinamaad mustas kirikutorni tume siluett ja veel edasi liikudes nägid nad ka majakobaraid. Isegi üksik öine tuluke põles seal.

Pipa lisas kiirust. „Lähme kiiremini,“ hingeldas ta.

Mattis naeratas. Pipa polnud kordagi virisenud, kordagi isegi vihjanud, et ta on väsinud või et tal on külm. Mattis ise tundis nälga, ta oleks pool lammast nahka pannud, pealelõunal söödud korralikust kõhutäiest oli jäänud vaid helge mälestus.

Järgmise kurvi juures otsustasid nad lõigata. Mis loeb veel natuke muda ja märga rohtu, varsti on nad pääsenud. Siis kutsub härra politseinik abi ja kõik saab korda. Need mõtted andsid uut jõudu.

Juba olid nad esimeste majade juures. „Vaatame kõigepealt, mis tuluke see on,“ hingeldas Pipa.

Postijaam, külakool, pood ... ja seal ... Tuluke põles vallamajas. Milline õnn! Tähendab keegi asjamees oli veel ärkvel. Suvalisest taadist, kes piiblilugude lugemisega ööd mööda saadab, oleks niikuinii vähe abi olnud. Nad vaatasid jooksu pealt vilksti akna poole, kuid kardin oli hoolikalt ette tõmmatud. Tumedaks võõbatud uksele oli kinnitatud silt: „Politseikordnik Murakas“. Mõlema nägusid valgustas hetkeline rahulolu. Porised rusikad peksid metsikult vastu ust ning siis rebisid nad irvakil ukse pärani. Nad tormasid läbi koridori, müdinal üle naksuva laudpõranda. Veel üks uks ... ja seal ta istuski, kordnikumüts peas ja tegi keskendunult kirjatööd. Pipa ja Mattis avasid korraga suu, et rääkida läbisegi kohe ja kõigest.

„Tere ... meil on abi vaja ... me põgeneme ... me tabasime juveelivargad ... härra ... aga Egon on nende käes ... ja nad ajavad meid taga ... te peate kohe ...“ jõudsid nad alustuseks välja paisata. Härra politseinik pani justkui aegluubis sule kõrvale ja tõstis silmad paberilehelt.

„Kui ühte nägu mõned inimesed ikka on – päris nagu kaksikud,“ jõudis Pipa mõelda.

Või oli midagi valesti?

Väga valesti.

Aga see polnud ju võimalik ... Nad teadsid teda. Vägilase kehaehitus, ümarad musklid, needsamad uhkelt ülespoole keerutatud vuntsid. Nad olid viimased neli või viis tundi nagu segased selle näo eest põgenenud.

„Ma muretsesin juba, et eksisite metsa ära,“ ütles valepolitseinik. Ta võttis kiirustamata mütsi peast ja üle ta näo venis naeratus – suur inetu naeratus. Samal hetkel tõmmati Pipal ja Mattisel käed korraga selja taha ning suruti nina ja suu ette mingi haisev narts.

„Nuhikutsikad,“ sisises Sergo õelalt.

Kõik muutus uduseks. Lõpuks ometi said nad puhata, pehmelt kokku vajuda ja mitte mõelda.

 

Tunnustus:

2019 – Tartu lastekirjanduse auhind 

2017 – Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev korraldatud lastejutuvõistluse "Minu esimene raamat" äramärgitud töö ("Hopspelleri amulett I. Kõrvetav puudutus")

 

Teised kirjutavad: 

https://headlasteraamatud.wordpress.com/2019/04/11/jana-maasik-hopspelleri-amulett/

https://www.tiidekas.com/442353202

https://www.goodreads.com/book/show/41813144-hopspelleri-amulett-i-k-rvetav-puudutus

 

Vaata ka: https://www.youtube.com/watch?v=vPs9b2bt0Mk