Keskkooli lõpetades tahtsin saad kunstnikuks, aga ei julgenud isegi proovida. Ma polnud käinud kunstiklassis või -ringis. Kunstnikud olid siis ja on tegelikult tänagi minu silmis erilised, peaaegu üleloomulikud olevused – maailmade loojad ja talletajad. Lõin kartma ja hakkasin tegema teisi asju. 

Minu elus pidid kätte jõudma eriti keerulised ajad, et ma hakkaksin lõpuks tegema seda, mida ma täna armastan.

Kirjutamine, protsess kui selline, on mind alati võlunud. – See, kuidas lugu kujuneb, kuidas karakter välja joonistub. Küllap pole ma originaalne, kui võrdlen selle protsessi algust sõnade kui liivakuhila kokkukandmisega. Sellele segasele sõnadega mässamise ajale järgneb vormimine, – liivalossid, skulptuurid ja koogikesed. Ilma müstifitseerimiseta, võiks lihtsalt öelda, et tegelased teevad loo. Need karakterid ei saa, vähemalt minu jaoks teisiti käituda. Keskkond, kus nad tegutsevad, määrab muidugi ka. Ülejäänu on „käsitööoskused“, tasapisi kogunenud kogemused, – lugedes õpitu.

Mõjutajad?

Ei julge öelda, et kõik allpool nimetatud kirjanikud oleksid mind mõjutanud, aga ma suhtun neisse, nagu ka väga paljudesse teistesse autoritesse erilise austusega ning armastan nende raamatuid.

Lasteraamatute puhul ilmtingimata Astrid Lindgren, Hannu Mäkela, Tove Jansson, Aino Pervik.

Noorte ja täiskasvanute raamatute autoritega on veelgi keerulisem, aga siiski: David Mitchell, Peter Høeg, Jeanette Winterson, Jaan Kross, Nick Hornby, Henry Miller, Kathleen Glasgow, Julian Barnes.