Raamatu kaane illustreeris Jaan Rõõmus.

Ilmus 2013. aastal kirjastuses Hea Lugu.

 

„Seotuse“ läbivaks liiniks on ühe Eesti perekonna lugu. Jutustajateks on 90-ndate alguses Helsingis päevikut ja käsikirja kirjutav rock-muusik Olle ning tema parima sõbra tütar Katrina. Realistlikke, kohati koomilisi ja ka kurbi detaile kasutades kirjeldab autor nii üheksakümnendatest tuttavat eluolu kui ka tänapäeva.

~

Kahesaja ruudune, merevaatega korter Lauttasaare lõunaosas. Ei, ega mulle ei ole raske muljet avaldada, piisab kümnendikustki sellest toredusest, mida ma seal nägin.

Isa Esko oli tumesinises ülikonnas ja hästi lõhnastatud. Teda vaadates jäi mulle täiesti segaseks, mida Maarit minus leiab – igatahes ei leia ta minus oma isa omadusi. Esko ise ei väljendanud mind nähes ei pettumust ega ka imestust. Võimalik, et nad olid meid Maaritiga kuskil koos näinud – võib-olla jälginud ja jõudnud mõttega minust harjuda. Maarit oli muidugi teinud eeltööd ja palunud neil olla viisakad ja huvitatud. Esko oligi meie piduliku koosviibimise alul eelkõige viisakalt huvitatud, jättes samas mulje alati kiirustavast, praktilise mõtlemisega mehest, keda ei peaks liialt segama.

Ema Merja kandis naiselikku väikesemustrilist kleit, millel kaelakaarel oli lipsseos nagu Margaret Thatcheril. Täispikad varrukad ja põlvi varjav pikkus. Soeng – pisut hästikammitud puudli pead meenutav – kõrges õhulises laines üle pea kammitud lokk, mis oli õlajoonel sissepoole keeratud. Jalas vähemalt 9 sentimeetri kõrguseid kontsad. Mulle tundus, et ta ei olnud lõhnastatud. Ta kallistus – õhkõrn – kerge tõmme tema helerohelise välja poole ja eemaldumine enne, kui kokkupuude teoks sai. Ettevaatlik kõrvalpilk Esko poole. Väledalt laua kohal käivad peened ja väga hoolitsetud käed. Pidev kontroll dialoogi üle. Pehmendavad märkused ja naeratused, kõik puha taktitundelisuse udusulgedega vooderdatud.

Ma tundsin end töntsi maapoisina, kes ma ju õigupoolest olengi – ilma igasuguse ettevalmistuseta õukonda sattunud talupoegade järeltulija.

Isa Esko tundis huvi minu sugulussidemete vastu. Vastasin, et mu ema töötas sovhoosis, täpsustamata sealjuures kellena ja oma isa kohta ei ütelnud midagi. Sellele järgnenud täpsustusi ootava vaikuse – selle kontrolli alt väljunud vaikuse, lõhkus Merja, tõstes Esko ette täidetud juusturõngad.  „Kas sa soovid kallis?“ Esko soovis. Tõstis taldrikule kaks rulli ja sisustas järgmised minutid vaikuses, lõikudes ja mäludes. Lõikudes ja mäludes.

Merja huvitus mu kirjandusega seotud harrastustest ja märkis, kui väga ta nooruses lugeda armastas. Kui ma ei alustanud juttu oma suurtest kirjanduslikest eeskujudest ja märkisin vaid, et mu kirjanduslikud katsetused on algelised, tõstis Merja laualt järgmise vaagna, seekord imepisikeste lehttaigna-singirullidega ja küsis jälle: „Kas sa soovid kallis?“ Ülim tähelepanelikkus.

Seejärel võttis Esko üles sporditeema. Tema mängib juba aastaid tennist, lisaks harrastavad nad koos Merjaga suvel ja sobilikel välisreisidel viibides golfi. Sain teada, et see investeering – see investeering tervisesse, tasub ennast ära, sest ainult nii jaksab hiljem rohkem tööd ja raha teha. Mul oli jälle väga vähe lisada. Tundus kuidagi tobe rääkida keskkooliaegsest korvpalli põrgatamisest, mida ma pealegi ei viitsinud teha. Valetasin siis, et käisin Eestis tihtipeale suusatamas, unustades seejuures viimase aja lumeta talved ja veebruarikuus rohetava muru. Suunurgad käsitööpitsiga ääristatud salvrätiga puhtaks tupsutanud, ütles Merja – ise ilmselgelt õnnelik oma mõtte üle: „Kuulsin, et astud kõrgkooli.“ Mina polnud millestki nii konkreetsest veel midagi kuulnud. Vaatasin Maariti poole, kes näris pilk langetatud oma alumist huult ja vastasin, et kõik on võimalik. „Ära ole liialt tagasihoidlik. Sest tead – pole üldse tähtis, mida lõppude lõpuks õppida. Oluline on see õppimise harjumus, probleemi lahendamise oskus, avardunud silmaring ...“ Midagi olulist oli veel, aga olen selle unustanud, sest kohe pärast seda ütles Merja mulle mõistvalt silma vaadates: „Ikka juhtub, et tehakse valesid valikuid, mis ei vasta tulevikuplaanidele, aga kõigest saab üle, kui ainult tahtmist on.“ Võimalik, et ma kujutan endale asju ette, aga see lause näib viitavat mingitele plaanidele, mis minu osas paika on pandud ja nüüd sõltub kõik ainult minu tahtmisest. Tegelikult peaks ju hea olema, kui vähemalt keegi teab ja kujundab su saatust – ikka parem, kui ebakindel teadmatus.

Muusika – see muusika, mida nemad üldse saavad muusikaks nimetada, on jällegi minu jaoks tundmatu maa ja ilmselt Maariti soovitusel seda teemat välditi.

Pärast tunni väldanud viisakuste vahetamist, suupisteid, kohvi ja minu aruandmisi ilmutas Esko tüdimuse märke, nagu ootaks ta, et kõik juba kiiremini läbi saaks, ning mõtleks asjadest, mis jäid minusugusest väga kaugele. Jutt soikus aina enam.

~

Kohati on seotus tegelikkuse ja väljamõeldu vahel ilmselge – need justkui põimuvad. Aga kokkuvõttes see on siiski väljamõeldis. Ma tahan, et sa seda mõistaksid, kui sa seda loed.“ Ta vaikis viivu ja kordas siis rõhuga: „See on väljamõeldis.“

~

Tajufiltrid tuhmistuvad, mälestused asenduvad väljamõelduga ja pimepunktid täituvad soovikohaste sõnadega. Siinne elu võiks olla nagu arsti poolt ettekirjutatud medikament: muusika, õhk, rikkalik toit, rahu. Kui ma unustan õige koguse manustada, tuleb minevik mulle järele.

~

Kunagi väga ammu – võib-olla juba minu ristimistseremoonial, riputati mulle kaela sildid: tagasihoidlik, aga edasipüüdlik; töökas, tubli ja lisati alla sulgudesse – täitemass.

 

Teised kirjutavad:

https://lugemissoovitus.wordpress.com/2014/04/16/jana-maasik-seotus/

https://www.goodreads.com/book/show/19372151-seotus