Lugu sai mingis mõttes alguse siis, kui ma olin üheksane. Ma ei ole seda raamatud kõik need aastad kirjutanud, kuid ikkagi sai siis kõik alguse. See on kaotusega leppimise, aga mitte kaotusest ülesaamise lugu. Minu jaoks pigem helge kui sünge lugu. Selles raamatus on pööraseid tagaajamisi ja põgenemisi, viiteid ajalukku ja korralikke fantaasiauperpalle. Ja mis veel oluline, Urmas Viik lõi sellele raamatule super ägedad, tekstitäpsed ja looga väga hästi kokku sobivad illustratsioonid.    

Kaanele on kirjutatud:

See fantaasiaseiklus viib lugeja teistsugusesse Tallinna. Linna, mille tänavatele on paigaldatud vaimudetektorid ning kus inimeste seas liiguvad kummitused, Vahepealsuse vahtkondlased ja võtmevalvurid.

Kaheteistaastased kaksikud Hugo ja Loona leiavad kaks nädalat pärast isa matuseid salapärase võtme, mis ajab kihevile kogu Tallinna vanalinna kummituste koorekihi. Veelgi keerulisemaks muudavad niigi raske olukorra Kummitusteuuringu Instituudi korrumpeerunud teaduri kahtlased tehingud. Kaksikuid ja võtit kaitsta püüdes on Vahepealsuse võtmevalvurid Aaria ja Magnus lakkamatult tegevuses. Hugot ja Loonat ootab ees keeruline ülesanne uurida välja, mis võtmega on tegu, ning leida värav, mille võti avab.